Maido Juss on oma videotes nii vahetult poeetiline, et see hakkab mõjuma kummastavalt. Mälestused, nostalgia ja muu taoline olemuslikult isiklik on ja jääb kunstis alati olulisele kohale. Kuid Jussi töödes ei taaselustu meie kogemused läbi kellegi teise loo, vaid me ise oleme loos vahetult kohal. Selle efekti saavutab ta mitte ainult sellega, et võimaldab vaataja silmal olla kaamerasilm, vaid ka sellega, et keskendub obsessiivselt loodusele kui umbisikulisele entiteedile, kujutades seda samas lähedase, vahetult aistitava keskkonnana, milles üldine muutub taas isiklikuks.